Loodus sigitab sarnasusi. Mõteldagu kasvõi mimikrile. Suurim oskus sarnasusi produtseerida on aga inimesel. Tema anne, näha sarnasust, pole midagi muud kui jäänus kunagi võimsast tungist sarnaseks saada ja sarnaselt toimida. Vahest polegi tal ainsat kõrgemat funktsiooni, mis ei oleks otsustaval viisil ka mimeetilisest võimest tingitud.

Sellel võimel on aga ajalugu ja seda nii fülogeneetilises kui ka ontogeneetilises mõttes. Mis puudutab viimast, siis on tema kooliks paljus mäng. Laste mäng on kõikjal läbistatud mimeetilistest käitumisviisidest ning tema valdkond ei piirdu vaid sellega, et üks inimene teist järgi teeb. Laps ei mängi sugugi ainult kaupmeest ja õpetajat, vaid ka tuuleveskit ja raudteerongi. Mis kasu saab ta õigupoolest sellisest mimeetilise võime koolitusest?

Vastamine eeldab mimeetilise võime fülogeneetilise tähenduse mõistmist. Sealjuures ei piisa aga mõtlemisest sellele, mida me haarame sarnasuse mõistega tänapäeval. Teadupärast oli eluvaldkond, mis kunagi näis olevat sarnasuse seaduse poolt läbistatud, kõikehõlmav, ta valitses nii mikro- kui makrokosmost. Need loomulikud vastavused saavutavad aga oma tegeliku olulisuse, äratundmisega, et nad on ühes ja üksiti mimeetise võime, mis neile inimeses vastab, stimulandid ja äratajad. Sealjuures peab tähele panema, et ei mimeetiline jõud, ega ka mimeetilised objektid või esemed pole jäänud aastatuhandete jooksul samaks. Tuleb pigem oletada, et anne sarnasusi esile tuua - näiteks tantsudes, millede vanim funktsioon see on - ja seega ka anne, neid ära tunda, on ajaloo käigus muutunud.

Selle muutuse suund näib olevat määratletud mimeetilise võime kasvava ebaolulisuse poolt. Sisaldab ju kaasaegse inimese märgiilm neist maagilistest vastavustest ja analoogiatest, mis olid vanadele rahvastele tavalised, ilmselt vaid väheseid jäänuseid. Küsimus on, kas sealjuures on tegu selle võime mandumisega või hoopis tema transformeerumisega. Sellest, millises suunas võiks see aga toimunud olla, annab mõningat aimu, isegi kui kaudselt, astroloogia.

Põhimõtteliselt peab arvestama sellega, et kaugemas minevikus kuulusid protsesside hulka, mida järele aimatavateks peeti, ka need, mis taevavõlvil aset leidsid. Tantsus, teistes kultuslikes toimingutes, võidi selline järele aimamine tekitada ja selline sarnasus oli käepärast. On aga mimeetiline anne tõepoolest olnud üks vanade [rahvaste] elumääratlevaid jõudusid, siis pole sugugi raske ette kujutada, et vastsündinut peeti seda annet täielikult omavaks, täpsemalt kosmilist olemiskuju täiuslikult matkivaks.

Viide astroloogilisele valdkonnale võiks pakkuda esimese pidepunkti mõistmaks, mida peetakse silmas mittemeelelise sarnasuse mõiste all. Meie olemasolus ei ole seda, mis tegi kunagi võimalikuks sellisest sarnasusest kõnelemise ja eelkõige: tema esile kutsumise. Ometi on ka meil üks kaanon, mis laseb lähemale jõuda selle selgitamisele, mida mittemeeleline sarnasus tähendab. Ja selleks kaanoniks on keel.

Juba ammu on mööndud mimeetilise võime teatavat mõju keelele. See toimus aga ilma põhimõtteta, ilma et sealjuures oleks mõeldud selle kaugemale tähendusele, rääkimata siis veel mimeetilise võime ajaloole. Ennekõike jäid aga säärased arutlused sarnasuse tavapärase, meelelise valdkonnaga kitsalt piiritletuks. Matkivale hoiakule on keele tekkimise juures ikka onomatopoeetika nime all koht antud. Pole aga keel, nagu ju esmapilgul võiks arvata, kokkulepitud märkide süsteem, siis tullakse ikka tagasi mõtte juurde, kuidas nad oma primitiivseimas vormis onomatopoeetiliste selgitusviisidena esile astuvad. Küsimus on: kas neid saab edasi arendada ja parema mõistmise jaoks kohandada?

"Iga sõna - ja kogu keel", nii on küll arvatud, "on - onomatopeetiline". On raske kõigest seda programmigi täpsustada, mida see lause sisaldada võiks. Seejuures pakub aga mittemeelelise sarnasuse mõiste teatava tugipunkti. Kui seada sõnad erinevatest keeltest, mis tähendavad sama, ümber nende poolt tähendatu kui nende keskpunkti, siis saaks uurida, kuidas nad kõik - tihti ei pruugi nad üksteisega üldse sarnased olla - on sarnased sellele tähendatule keskpunktis. Sellegipoolest ei tuleks sellist laadi sarnasust selgitada ainult sõnade suhete kaudu samasse [asja] erinevates keeltes. Kaalutlus ei tohiks olla piiratud ka väljakõneldud sõnaga. Nimelt tuleb tal täpselt sama palju tegemist teha ka kirjutatuga. Ja sealjuures tasub tähele panna, et too heidab valgust mittemeelelise sarnasuse olemusele - paljudel juhtudel ehk viljakamaltki kui kõneldu juures - kirjapildi suhte kaudu oma tähendatuga. Lühidalt: see on mittemeeleline sarnasus, mis tekitab pingestused mitte ainult kõneldu ja arvatu, vaid ka kirjutatu ja arvatu ja samuti kõneldu ja kirjutatu vahel.

Grafoloogia on õpetanud käekirjades ära tundma pilte, mida kirjutaja alateadvus sinna peidab. Tuleb oletada, et mimeetiline protsess, mis sellisel kujul kirjutaja tegevuses väljendub, on väga kaugetel aegadel, mil kiri tekkis, kirjutamise jaoks olnud suurima tähendusega. Nõnda on kiri, keele kõrval, saanud üheks mittemeeleliste sarnasuste, mittemeeleliste vastavuste arhiiviks.

Keele selline külg nagu kiri ei jookse aga lihtsalt ilma seosteta kõrvuti keele teise, semiootilise küljega. Keele igasugune mimeetilisus saab pigem, sarnaselt leegile, ilmneda mingisugust laadi kandjale toetudes. Selleks kandjaks on semiootiline. Nõnda on sõnade või lausete mõtteseos kandjaks, mille juures alles, välgule sarnaselt, ilmneb sarnasus. Sest selle tekitamine inimese kaudu - nagu ka selle tajumine tema poolt - on paljudel ja suisa olulisimatel juhtudel seotud ühe välgatamisega. Ta vihiseb mööda. Pole ebatõenäoline, et kirjutamise ja lugemise kiirus suurendab keele valdkonnas semiootilise ja mimeetilise kokkusulandumist.

"Lugeda seda, mida pole kunagi kirjutatud". Selline lugemine on vanim: lugemine enne igasugust keelt, lugemine sisikonnalt, tähtedest või tantsust. Hiljem tulid kasutusse uue lugemise vahelülid, ruunid ja hieroglüüfid. Võib oletada, et nendest said vahepeatused, mille kaudu see mimeetiline anne, mis kunagi oli kultusliku tegevuse vundament, oma tee kirja ja keelde leidis. Nõnda oleks keel mimeetilise hoiaku kõrgeim aste ja mittemeelelise sarnasuse kõige täielikum arhiiv: meedium, millesse on ilma ülejäägita sisse rännanud varasemad mimeetilise esiletoomise ja arusaamise jõud, kuni nad jõudsid sinnamaale, et nad maagia [omad] likvideerisid.