Inimesefilosoofia (Toomas Lott)

Allikas: Taipla

Kõigepealt tuleks ilmselt selgeks teha, mis see inimesefilosoofia õigupoolest on. Kas tegu on filosoofiaga, mille uurimisobjektiks on peamiselt inimene (midagi filosoofilise antropoloogia laadset à la Cassirer, Scheler, Levi-Strauss, Plessner)? Või on inimesefilosoofia filosoofia üks osa (justkui distsipliin nagu ontoloogia)? Või on iga filosoofia inimesefilosoofia, kuivõrd temas leiab aset inimese enese-mõtestamine? Õpiku puhul oleks ilmselt otstarbekam lähtuda kolmandast versioonist, sest ta võimaldab tõepoolest filosoofilistesse küsimustesse sisse juhatada, olles samas gümnasistile üsna hästi mõistetav. Ma arvan, et kõige mõistlikum oleks vaadelda küsimust "mis on inimene" (Kant) küsimusena, mis käivitab keskkooliõpilase jaoks teised filosoofilised probleemid (ideaalis). Sest "valik", "identiteet", "mina-nemad" pole neile ju sugugi ainult teoreetilist huvi pakkuvad asjad. Neid küsimusi pole vaja neile püstitada, vaid näidata, et filosoofia on üks olulisemaid viise, kuidas neid küsimusi küsida st omaenda situatsiooni paremini mõista.

Mulle näib, et ajalooline dimensioon on ühelt poolt kindlasti vajalik, kuid kui kogu osa üles ehitada kronoloogiliselt (n. inimesemõistmine kreekas, kristluses, uusajal ja tänapäeval), siis jääb keskne küsimus oma pealetükkivuses (kes on inimene?, kes olen mina?) teatud mõttes ikkagi kaugeks. Ma arvan (eriti, kui arvestada, et tegu on ikkagi vaid ühe osaga õpikust), et ei tohiks filosoofiat esitada õpetusena sellest, mida inimesed on kunagi millegi kohta arvanud. Peaks just osutama küsimusele ja õpetama selgeks kesksed mõisted, millega seoses sellele küsimusele võiks vastata. Seega olekski tegu eelkõige küsimuspüstituse ja mõistetutvustusega. Ajalooline ja probleemikeskne liin võiksid olla ühendatud.

Peatükid ja nende liigendus on üks paljudest võimalikest. Tähtis on silmas pidada, et nende vahel on seosed, nad viitavad üksteisele. Seetõttu tuleb eri peatükkides samadest asjadest eri nurga all uuesti juttu (pole võimalik ju kõneleda näiteks inimesest ja tõest, toomata mängu ajalisust jne). Süsteemi ranges mõttes pole, aga see ei pruugi ka halb olla. Pigem osundab see, et filosoofilised probleemid on omavahel tihedalt läbi põimunud. Et mõista üht probleemi ja selle lahendust, tuleb mõista ka teisi. Ei ole ju võimalik rääkida näiteks inimloomusest erinevatel ajastutel, kui juba see, mida loomuse all silmas peetakse on ajaloos erinevalt mõistetud. Küsimus inimese järele on ühtaegu eetiline, ontoloogiline, poliitiline, tunnetusteoreetiline jne. Seega pole vajadust koolifilosoofilise distsipliinide kaupa jaotada. Peatükkide jaotus tundub praegu kindlasti suvalisena, ent ma arvan, et vajalik sidusus peaks tekkima eelkõige kirjutamise enese käigus. Mõistagi võib peatükke veel lisada (näiteks inimene ja keel vms), osasid ära jätta, osasid kokku liita jne.

1. Sissejuhatav peatükk. Mis on filosoofilise inim-küsimuse omapära? Küsija ja küsitav langevad kokku. See tähendab, et probleem, "mis on inimene" on filosoofias tegelikult pidevalt kaasamängiv. Kust küsimus alguse saanud? Gnothi seauton. Kreeka ühiskonna situatsioon. Sofistid ja Sokrates. Pole aga sugugi vaid ajalooliselt huvitav küsimus, vaid kahekümnendal sajandil saanud taas teravalt küsitavaks, kuna inim-kontseptsioone on mitmeid. Kuid need kontseptsioonid on mõistetavad vaid oma ajaloolises päritolus. Filosoofias mõistetakse aga inimest lähtuvalt teatud kesksetest mõistestruktuuridest, nagu maailm, tõde, aeg, hing/keha jne.
2. Inimene kuuluvana maailma. Mõistepaar inimene ja maailm muutuvad koos. Kreekalik mikro-makrokosmos. Inimene kui füüsiline (physis) olend. Kristluses maailm mõistetud looduna, ent inimene sellest juba eraldunud (loodud jumala pildi järgi).Uusajal (Descartes) aga saab inimesest subjekt (res cogitans), maailm lahutatakse temast objektina. Fichte juures saab subjekt absoluutseks. Uusaegne tehnilis-teaduslik maailmakäsitlus. Teaduslikult mõistetud inimene. Tehniliselt mõistetud inimene. Roheline ideoloogia.
3. Inimene ja tõde. Kreekas - inimene tõese ja väära vahealas. Inimene on kakspäine olend (Parmenides). Kreekalik tõde kui aletheia. Platoni koopamüüt. Mõistus kui tõeni jõudmise vahend (Platon, Aristoteles), enamgi - kui tões olemise viis, vastanduses meeltele. Tõde (olemus) kui igavesti samaks jääv (idee). Kristlus ja usk. Descartes'ist algav tunnetusteoreetine küsimusasetus (vrdl. ptk.1 - inimene ja maailm on lahutatatud). Kant ja tema kategooriad. Nietzschel saab inimesest tõe looja, perspektiivipunkt.
4. Keha ja vaim. Üks keskseid mõistepaare, millega seoses on inimloomust mõtestatud. Platoni käsitlus hingest (hävimatu) ja kehast (häviv). Aristoteles. Uusajal mõistetakse hinge enda-teadvusena, kus puudub kehaline aspekt (ptk 1). Nietzsche ja Freudi juures tuuakse aga tungid teadvusesse enesse sisse. Kuidas kahekümnendal sajandil kehalisust mõistetakse. (Merleau-Ponty, Heidegger, midagi feministidelt). Kuidas aga vaimu? Teadvuse ja arvuti analoogia näiteks.
5. Inimene ajas. Inimene surelikuna (kreeklased ja Heidegger). Samas - Platoni hing surematu st ajatu (vt ptk 3). Kristlik ajakäsitlus. Uusaegne lineaarne aeg (Pascal). Hegellik - pole ajatut inimloomust, see kujuneb ajaloos. Marx. Nietzsche - võrdse igavene taastulek. Bergson ja durée, Deleuze - kas inimesel on identiteet või on ta pidevas (millekski) saamises. "Mina" kui üks võimalikke fikseerituspunkte teadvusvoolus. Kui pole üleajalist Inimest, siis inimesest saab ennastloov olend. Eksistentsialism. Valiku ja vabaduse küsimus. Vabadus seotud nii keha/vaimu vastanduse kui ka ajalisusega. Kant.
6. Inimene teiste inimeste seas. Indiviid/ühiskond vastandus. Kreekalikult mõistetud hüve ja eudaimonia. Siin võiks lühidalt rääkida ka hedonistidest näiteks.Mitte niivõrd eetilise/moraalse positsioonina, vaid eksistentsiaalsena, mis seonduks ühtlasi ka neljanda peatükiga. Kindlasti tuleks rääkida võimust ja kontrollist. Ehk mõnda ka utoopiatest ja utoopilisest mõtlemisest (kasvõi Blochi näite varal). Platoni riik. Valgustus. Marx. Anarhistid. Foucault. Habermas.
7. Inimene kultuuris . Arhailis-müütiline kultuur. Kirjakultuur (siin võib rääkida näiteks Platoni kirjakriitikast). Humanism kui kirjale orienteeritud kultuurivorm. Valgustus, vastandus loomulik/kunstlik (Rousseau). Dekonstruktsioon (Derrida) ja hermeneutika (Gadamer). Siin võiks rääkida ka näiteks sugudest kui kultuurilisest fenomenist (Foucault). Ka mingil määral näiteks meedia ja informatsiooniga seonduvatest probleemidest.