Inimesefilosoofia (Mirjam Lepikult)

Allikas: Taipla

Filosoofilisest antropoloogiast 19.-20. sajandil

Põhimõte:

Foucault on öeldnud, et enne 19. saj. polnud Euroopas inimesepilti olemas. Kehtis kristlik inimkäsitlus.

Sissejuhatuseks põgus ülevaade kristlikust inimesekäsitlusest: loomine, pattulangemine, elu kui hädaorg, viimne kohtupäev, paradiis, põrgu...

Kristliku või pigem kirikliku inimpildi usutavus hakkab kahanema alates renessansist, valgustusest. 19. sajandil toimub “läbimurre”, mis on seotud muutustega sotsiaal-majanduslikus ja intellektuaalses sfääris.

Me kõik vajame normaalseks eluks maailma ja enese kirjeldust. S. Huntington on öelnud, et inimesed ei suuda kalkuleerida ja ratsionaalselt käituda oma eesmärkide saavutamise nimel, kui nad ei ole defineerinud oma olemust. Keegi ei loo kirjeldust nullist peale, me võtame selle üle perekonnast, koolist, kultuurist, meediast jne. Filosoofid loovad spetsiifilisi kirjeldusi, mille põhitunnus on, et inimene peaks suutma oma mõistuse jõul, ilma tehniliste abivahenditeta seda kirjeldust mõista, seejärel kas sellega nõustuda või seda kritiseerida. Alljärgnevas vaatleme mõningaid 19.-20. sajandi filosoofide loodud inimese-kirjeldusi.

Alates 19. sajandist saab valdavaks püüd kirjeldada inimest loodusliku olendina, ehkki ka loodust mõistetakse erinevalt. Kirjeldus muutub maisemaks, teispoolsus ei ole enam arvestatav tegur.

Esimene rada:

Hegel: “vana” ja “uue” filosoofia piir; inimene maailmavaimu tööriistana; arenguidee; „õigustab põlatud tegelikkust”. NB!Hegel ei ole üksikisiku filosoof.

Marx: pöörab Hegeli filosoofia “taevast” “maa peale”. Märksõna: “Töö on inimese liigiolemus”.

Neomarksiste Frankfurti koolkonnast: kriitiline teooria, inimese olukord tarbimisühiskonnas ja massikultuuris. Adorno ja Horkheimeri “protest ja igatsus”. Marcuse: “ühemõõtmeline inimene”, Frommi “omamine ja olemine”.

Teine rada:

Reaktsioon Hegeli vastu:

Üksikisiku kaitsjad, eksistentsialismi eelkäijad.

Kierkegaard: märksõnad “usk, valik, hüpe”. Traagiline elutunnetus.

Schopenhauer: märksõna “tahe”. Selle järeldusi inimelu jaoks: igavus, kannatus. Intellekt on sekundaarne, ainult kirmetis tahte pinnal... Tahte kaudu on inimene loodusega üks.

Nietszche: “võimutahe”. Jumala surm, üliinimene, tunnetuses vaatepunkti idee.

Schweitzer: “elutahe” ja mis sellest järeldub...

Kolmas rada

Industriaalajastu inimesed:

utilitaristid, pragmatistid, kes jaatavad olemasolevat elukorraldust;

analüütikast: inimesest saab mõttekalt rääkida ainult keele tasandil; Wittgensteini kahest perioodist.

Rorty kriitika „looduse peegli” aadressil.

Positivism: filosoofia ülesanne on teaduse tulemuste korrastamine, mõtestamine; selle järeldused inimkäsitluse jaoks. Lühidalt psühholoogia tekkest ja biheiviorismist.

Darwin ja Spencer kirjutavad inimese sisse evolutsiooniteooriasse.

Neljas rada

Freud: teaduslikult ebakorrektne, kuid ülipopulaarseks osutunud katse näidata inimese ühtust loodusega. Märksõnad: mitteteadvus (s.h. elutung ja surmatung), mina, ülimina. Inimese seisund kultuuris.

Jung: arhetüübid kui psüühilise käitumise bioloogilised vormid, nende mõju inimelule.

Viies rada

Husserl algatab uut tüüpi filosoofa: fenomenoloogia. Inimteadvus pole enam jumalik ega ahvilik, vaid “nii nagu on”. Põhimõte: „mina ei ole maailmas, vaid maailm on minus”.

Heidegger loobub mõttest, et maailm on inimeses. Võtab üle fenomenoloogilise nägemisviisi ja asub uurima inimene-olemist; varane käsitlus: eksistentsiaalid; hilisem: inimene moodsas tsivilisatsioonis.

Gadamer: inimene kui tõlgendav, mõistev olend, kultuuri/traditsiooni rüpes.

Kuues rada

„Puhtad eksistentsialistid”: süsteemiloomise vastu, lähtuda subjektiivsest kogemusest. Inimliku vabaduse apoteoos, kuid traagiline suhe ümbritseva maailma ja loodusega.

Sartre: inimteadvuse eripära ja vabadus, mis sellest järeldub.

Camus: absurd, mäss.

Seitsmes rada

Strukturalism, mis kuulutab: lõpp subjekti laiutamisele ajaloolaval!

Lévi-Strauss: püüab taas luua inimese ühtsust loodusega, aga humaansel moel. NB! Mitte-euroopalike mõtteviiside tunnustamise algus.

Strukturalismist kasvab välja uus mitte-subjektiivne inimesekäsitlus

Foucault: “kui diskursus vahetub, kaob inimene nagu rannaliivale joonistatud nägu”. Tõest ja võimust, normaalsest ja ebanormaalsest inimesest, bio-võimust ja selle mõjust igapäevaelule.

Postmodernism: enamasti ei tegele otseselt inimesega, ent kaudselt siiski.

Derrida ja Lévinasi alternatiivsus. Lévinas oma Teise ideega.

Kaheksas rada

Täna ja homme: bioloogia on jõudnud uuele tasandile, seepärast kujunemas uus bioloogiline inimesekirjeldus. Selles mängivad põhirolli kaks “jõujoont”: infotehnoloogia ja biotehnoloogia.

Küberneetiline inimesekäsitlus: inimese ja masina analoogiast Wieneri järgi.

[Kui ruumi jääb, võib kirjutada antroopsusprintsiibist ja tehisintellektist.]

Probleemikeskne arutlus geneetilise inimkäsitluse üle: kuidas see mõjutab igapäevaelu ja inimsuhteid. Eugeenika ohtudest.

Lõpuks:

Mõnigi noor inimene võib tunda nõutust: mis siis ikkagi õige on? Kõik ju kummutavad üksteist vastastikku.

Pigem on küsimus VALIKUTES. Me valime, millise kirjelduse vastu võtame, ja see hakkab mõjutama edasisi valikuid. Nii saavad mõtted teoks ja sedakaudu “tõeks”.